Nõelravi


Kiviaja hiinlased raiusid kivist terava otsaga vahendid ja hakkasid neid nn. Raviks kasutama. Hiljem tehti nõelad juba bambusest ja luust. On leitud ka keraamilisi nõelu, mis pärinevad üle 2000 aastatagusest ajast.
Tänapäeval on põhiliselt nõelad terasest. 
Kehal paiknevaid resonaatoreid (akupunktuuripunkte) mõjutatakse nõelte abil, eesmärgiga kergendada qi, vere ja vedelike liikumist kehas. Nõelravi on iidne idamaine meetod, mida kaasajal rakendatakse laialdaselt ka läänemaailmas mitmesuguste haiguste puhul. Lääne meditsiini vaatekohast toimib nõelravi valuretseptoreid blokeerivalt, närvisüsteemi ja endorfiinide (organismis tekkivad valu vähendavad peptiidid) tootmist ergastavalt ja vere ringvoolu soodustavalt.

Nõelatorge on reeglina valutu. Kui nõelad on sisse torgatud, kasutatakse mitmesuguseid võtteid, et qi’d kas rahustada ja hajutada või lisada ja ergutada. Tihti kombineeritakse nõelravi moksibustsiooniga, näiteks enne pannakse nõelad ja pärast soojendatakse samu resonaatoreid mokšaga.
Ravikuuri pikkus on individuaalne ja sõltub rohkem sellest, kui kaua on inimesel kaebused püsinud. Ravikuur algab tavaliselt rütmiga kolm päeva järjest, siis kaks korda nädalas ja edasi olenevalt vajadusest. Protseduurile ei ole soovitav tulla tühja kõhuga ega ka vahetult peale rohket söömist.

Vt. ka ajakiri Imeline Teadus 4/2011